Lemmik luulekogust ''Deka''

    Nii särav ja kerge, nii sügav
    ja mahe on rahunend meel.
   
    Ma tantsisin taevas ja tules,
    ma tuikusin tumedal veel.
   
    Ah, kuidas ma pillasin helke!
    Jäin põlema kõikjale.
   
    Ei, Sinuta poleks ma jõudnud
    siiani, endasse.

- Doris Kareva 1993

Juutide linnajaos

Getot raputab vilistav rajuhoog,

maja majalt kui kisendaks abi,

silmi vihaselt välgatab sünagoog

nagu needusi pomisev rabi.

Õhku läbistab otsekui vinguv nuut

kõigist urgastest tungiv karje.

Kolme küünla ees talmudit sirvib üks juut,

teine parandab vihmavarje.

Hoovis kontide virnad kuhjuvad reas,

maru räbalaid lendu ajab...

Vastu akent tolmuste lillede seas tõmmu tütarlaps mõtlikult najab.

Rikas näib tema mantel ja palmiku sääd

ning ta, huulile sõrme pannes,

vaatleb vaagnal üht maharaiut pääd,

mida kandis kord keegi Johannes.

- Betti Alverilt taaskord sügavamõttelist luulet ja seda aastast 1936.

Viimane tramm

Lööb siniseid sädemeid viimane tramm
kella helinal käänaku taha veereb
kommi paberid muru sees maas
minu ümber su lahkumiskallistus

Nüüd ma tean, sind ma enam ei näe
kuigi lubasid hommikul helistada
nüüd ma tean, sind ma enam ei näe
kuigi lubasid hommikul helistada

Täna kodus mind pole
lähen joon ennast täis
nutan trepil su pärast
eks hiljem siis näis

Tuli välja, et kõik oli mäng
ainult mina, ma loll ei suuda unustada
pole viga, küll elame veel
ostan lilli nii palju kui kanda jõuan

Silla käsipuul ükshaaval vette loobin
sinu nimi iga õiega koos
sinu nimi iga õiega koos
sinu nimi iga õiega koos

Ära pahanda ema
lähen joon ennast täis
palun laena veel sada
eks hiljem siis näis
eks hiljem siis näis 

- Jäääär

***

Kummaline, et ma midagi sellist siia üles kirjutan, aga kuidagi, ei oskagi seletada kuidas, pugesid need sõnad kuskilt praost kuskile minu sisse. Nüüd istuvad seal ja küsivad, küsivad et mis sa nüüd meiega peale hakkad? Mis ma ikka peale hakkan, siia riputan üles! 

Kaua sa kannatad

Kaua sa kannatad kurbade naeru,
võta need võtmed ja viruta kaevu,
teravad tangid too tööriistakuurist,
koer lase ketist ja lind päästa puurist,

põll võta eest ja põgene kodust,
kuusikutukas näed kaheksat hobust,
võta seitsmes, kes heledalt hirnus,
mine ta juurde ja talitse hirmu.

seitsmes on sinu, tal peas on valjad,
sadul on seljas ja rauad on haljad,
valjaste vahel on raha ja ratsmed,
turjale tõusma pead äkitsel katsel,

muidu ta sind võib tantseldes tappa,
sõrmed pead suruma sügavalt lakka,
parema käega pead juhtima hobust,
kiiresti kaugele eemale kodust.

- Hando Runnel

Astrid kassidest

Kuhu kõnnivad kassid,
kui nemad koju ei tule?
Kaugel Kassiopeial
nemad süütavad tule.
Istuvad ratasringis
süte kahvatul kumal.
Tasa nendega kõneleb
kurbade kasside jumal.
Suures Vankris nad sõidavad
üle tähise taeva,
Karjane kaitseb neid külma eest,
öö võtab oma laeva,
silitab siidiseks kasukad,
ravitseb armid ja haavad.
Kollastest kassisilmadest
Linnutee tähed saavad.

- Astrid Reinla

***

Kiisud kiisud kiiiiisuuuud.. ^__^

Vihm

Taevast langeb miljon pisarat. Asfalt läigib juba ammu veest. Korraks jääb kõik vait, kuulatan, ja kõik algab taas. Pilvede all tuhandes keeles heliseb vihm, kõigis me meeltes. See kaasa kui viib, ta meelitav kutse - taevas on taas avanud oma uksed.

Varsti on jälle hiirvaikus. Kui kuulatan, kostub kõrvu vaid üksikuid piisku, mis tasakesi hiiglaslikelt kastanilehtedelt maapinnale tilguvad. Sadu puhkeb taas.

Öö sirutab tiivad. Soojad on käed. Jääkülmad on piisad. Tean vaid seda, et kaugele meid veel, täna viivad märjad teed.

Matus

Umbtänav. Ahastus. Plekist roosid.
Ma möödun leinarongi lähedalt.
Majades unised mängutoosid
kääksuvad kähedalt.

Tolm. Päike. Fotograafi vaatekastis
hall ämblik nägudele võrku punub.
Suletud luugid. Lipud pooles mastis.
Kõik unub.

- Betti Alver 1940

Viimane võimalus

Sa võta ilust viimne ilu
ja tõest võta viimne tõde,
ja kaunidusest viimne kaunis,
hääst viimne võimaline hää
ja naiselisest õrnem õrna
ja võta valust viimne valu -
ning kannatuse viimne katse! -
Mis lõid sa selle tule süles,
see tõstab sind ja teisi üles.

- Juhan Liiv 1913

***

Mõtlesin, et iga luulekogu vajab ju linnunokatäie võrra klassikat kah enesesse! Olgugi, et Liiva luuletused absoluutselt minu maitsele ei sobi, see riim on täitsa kaunis.

Augustikuu luulet

Karneval ei lõppe enne

kui luukered on väsinud oma optimistlikust tantsust

ja pealtvaatajad ja muretsejad lähvad koju magama:

keelekorraldajad, vabadusvõitlejad,

Liiva-Annus ja kaitsepolitsei.

Ei, mina pole allergiline hommiku, õhtupooliku 

ega keskpäeva vastu

jalajälgede vastu märjas ristikheinas.

Olen allergiline heeriga,

süldi, seajalgade, rahvusriikluse, rahvuskultuuri,

aujärgede, aupaiste ja aumärkide vastu.

Ei taha pasuna- ega inglikoore.

Ei taha taevasse

muuks kui tuuleõhuks õhtueel,

roosaks pilveks loodetaevas,

ilusa ilma lõhnaks hommikul,

kaugeks kumaks, kaugeks kuminaks

kevadõhtu sinises hämaruses

olemise ja olematuse piiril.

- Jaan Kaplinski august 1996

***

Kaplinski teosed on minu jaoks väljakujunenud kohustuslikeks raamatutekss öökapil. Kasvõi üksainus nii puhas ja ilusa mõttega lause paneb mind siiralt naeratama.

Elus

Ma olen korraga nii taevas kui põrgus
.
Ma olen alguses. Ja samal ajal lõpus.
Hingkerge olemine annab lootust,
süda nutab kuid, nii mõnda kaotust.
Ma tantsin pilvedel, olles valust hell.
.
Ma naeran, segi pisaraid -
mu naerudel, mu nuttudel
ükssama põhjus -
.

ma elan veel.

Esimene kiri Maariale

''Sa seisid lossimäel ja vaatlesid pilvi, nagu oleksid tahtnud nendega ühes rännata. Sa seisid sääl kaua ja liikumata ja vaatlesid tõttavaid pilvi. Valge sulg Su kübaral ja üks lahtipääsnud juuksesalk lehvis tuules.''

- Oskar Luts ''Kirjad Maariale'' esimese kirja teine lõik.

Kuula kuula

Kui soovid on selged ja sihid on siirad
vaadake ometi
suurepärane värv
on mõtted nii selged ei jooksegi liiva
sellisel hommikul veel on niidu pääl märg
ja veel on niidu pääl märg
ja see järv või tiik me ees
veel uduloori sees
meil ei olegi külm
meil on tulisust küll
kui hommik kuldab taeva
ootame teisi kes virguvad peagi
kuulata kallis sa tuu om mingine lind
suhtleme suudeldes
aega ei teagi hommikusöögini
see ei huvita mind
ja veel sinu juustes on pärg
ja see järv või tiik kus vees me kaelapidi sees
meil ei olegi külm
meil on jumalaid küll
kes kuldavad me taeva
ja siis me taaevani tõstame tahtmised
ära jätame ära jätmised
emi me loojuvast loojangust hooli kui tõmbab meid tõeline tõus
kõik mu haamrid ja kruustangid minema
milleks riistad kui nendega luua ei saa
selliset meeletut tunnet mis lõid sa vaid lausega
jah olen nõus
mu soovid on selged ja sihid on siirad
vaadake ometi milline värv
on mõtted nii helged ei paati vea kiiva
sellisel hommikul nii tüüne on järv
kuula kuula
kuula hoolega kallis kuis kohiseb laas
muudame muutmised
suudame suuta kui hommikul kaste on maas 

- Dagö

***

Nii ilus laul. Ilusad sõnad on ka. 

Olid ajad

Korraga kolme pilli

mängida tahtsin üha

kimbusse mitmeid lilli

sidusin kevadpühaks

hüplesin siia-sinna

maailmu nägin ohtralt

katsusin ikka minna

ühtaegu kahte kohta

peakene pöörles purju

pesitses hinges headus

kusagil näind ei kurjust

õiglane toimis seadus

kõndisin sirgeid radu

säras mu hing ja pale

kuhu see kõik on kadunud

mitmuse ilus vale

- Arvo Valton

***

Hüppasin hommikul raamatukogust läbi: otsisin head luulet. Vapustav, leidsin sealt palju head ja paremat. Avastasin enda jaoks kellegi täiesti uue - Arvo Valtoni. Olin temast kuulnud, tema teoseid polnud lugenud. Esimese teosena jäigi silma just see ''Olid ajad''. Otsustage ise, mõelge lahti, lugege kasvõi salamahti - kas meeldib.

Miskit öömõtetest

Suvi algab, kui kõik on ära õitsnud.

Maa roosipõõsa all täis valgeid kroonlehti.

Õunapuus punerdavaid õunapunne,

sõstrapõõsastel marju.

Suvi on sügise ootus

Veel üks mõte, mis teeb nukraks.

Hea oli talvel 

kõndida üle järve vinges talvises tuules,

pildistada lumesadu ja linna tulesid.

Oodata kevadet.

Suve.

Oodata sügise ootust.

- J. Kaplinski 1996

Katkend Jevgeni Oneginist

Onegin ruttab suurde ilma,

seal kõikidele hakkab silma

ta nõtkus, ta masurka-tants,

ta briti dandy elegants,

ta ülikond, ta juustelõige,

ta kergelt voolav prantsuskeel,

ta vaba hoiak – mida’s veel?

Kõik oli täiuslik ja õige!

Maailma otsus kõlas nii:

tark, meeldiv noormees igati.

- A. Puškin

Aeg

Ei ole paremaid, halvemaid aegu.
On ainult hetk, milles viibime praegu.
Mis kord on alanud, lõppu sel pole.
Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole.

Ei ole süngeid, ei naljakaid aegu.
Võrdsed on hetked, kõik nad on praegu.
Elul on tung kanda edasi elu,
jällegi Kronos et saaks mõne lelu.

Ei ole möödund või tulevaid aegu.
On ainult nüüd ja on ainult praegu.
Säilib, mis sattunud hetkede sattu.
Ainuski silmapilk teisest ei kattu.

Ei ole mõttetult elatud aegu.
Mõte ei pruugigi selguda praegu.
Vähemat, rohkemat olla ei võinuks.
Parajal määral saab elu meilt lõivuks.

Ei ole kaduvaid, kõduvaid aegu.
Alles jääb hetk, milles asume praegu.
Aeg, mis on tekkinud, enam ei haju,
kui seda jäävust ka meeled ei taju.

- Artur Alliksaar

Lugesin hiljuti Alliksaart ja peagi sain aru, et kõikides tema teostes peitub mõte. Luuletuses on idee, areng ja seda pakutakse kiirelt ning osavalt. Lugege Alliksaare sõnad elavaks! 

Luiteliivadel joostes

Luiteliivadel joostes
    tuli sinine meretuul
    ja ütles mulle:
    
    Tõeline armastus on olemas.
    Tema ongi päike tumeroheliste mändide kohal.
    Sinu kujuteldav hing on olemas.
    Tema ongi läbipaistvate tiibadega kärbes
    helerohelisel männikasvul.
    
    Aga su süda
    on vaigupisar,
    mis saja tuhande aasta eest nõrgus
    tohutus laanes
    tohutust tüvest.
    Vaigupisar, millele laskus
    läbipaistvate tiibadega kärbes,
    millele ta kinni jäi
    ja millesse ta mattus
    nagu kollasest klaasist kirstu.
    Tohutu laanega koos
    vajus see merre
    ja sai merevaiguks,
    kuni mina,
    sinine meretuul, täna hommikul
    puhusin selle kaldaliivale päikese kätte.
    
    Nüüd värisevad kärbse läbipaistvad tiivad
    päikese käes
    helerohelisel männikasvul.

*** 

Ma arvan, et võib väita, et Kross on traditsioon ja seda nii ENSV lõpukümnendite kui ka EV alguskümnendi kontekstis. Kross on nagu üldlaulupidu, ta on keskpunkt, ta on sündmus. Siinkohal on meeldiv tõdeda, et Kross pole mitte kunagi olnud nagu nn perestroika pohmelusest tekkinud Õllesummer, s.t laaberda-

misvõimalus. Kross nõuab korda. Tema juba ei vedele uimasena õllepudeli kõrval rohelisel murul.

Kiindu-mu-sest

Kui hoida kellestki küüntega kinni, võib keegi küünistada saada.

Kas tead

Sulle, kes sa oled täitnud minu kaunid soovid
Õrnalt hingan kuna tundub nagu poleks päris
see õhk me ümber soojalt puudutab su huuli
mida tunnen mida mõtlen, südames on keegi

Sulle, kes sa oled päike minu igas päevas
Minu ingel, kuu ja tähed, minu hingelaegas
Mu südamesse oled kirjutatud sa kui luule
seistes sinu kõrval raske mõelda iial muule

Sina tead kuidas naeratavad sinisilmad
Tasakaalu leidnud olles, seistes sinu kõrval
Nagu kass kes leidis kodu pärast pikka külma
või vaid unelm riivab hetkeks liblikana silma

Kas tead, kas sa tead
kuidas armastan ma
kuidas sind armastan ma

Sulle, sest sa oled lihtsalt minu suurim tunne
Minu suurim õnn siin ilmas suurim õnnetunne
Rändand kogu elu justkui tühjas veeta kõrbes
Raske tunda raske mõelda
mis kandis mind su juurde

Oled kastepärleist kirjutatud kauneim luule
Mu südamesse kirjutatud kõige kauneim tunne
Tundub justkui oleks näinud lihtsalt und ma
Kuidas elan hingan tunnen kui sa mu juures

Sinu armastuse maagia imeliseim tunne
Täiustab mu iga väikest õnnelikku päeva
Lihtsalt täiustab mu iga imelist päeva
Lihtsalt täiustab mu iga õnnelikku päeva

Sulle, kes sa oled päike minu igas päevas
Minu ingel, kuu ja tähed, minu õnnelaegas
Mu südamesse oled kirjutatud sa kui luule
seistes sinu kõrval raske mõelda iial muule

Sulle, sest sa oled lihtsalt minu suurim tunne
Minu suurim õnn siin ilmas suurim õnnetunne

Kas tead, kas sa tead
kuidas armastan ma
kuidas sind armastan ma
Kas sa tead, kas sa tead
kuidas armastan ma
kuidas sind armastan ma.

- Helen Adamson

Nii armas, nii armas, nii armas ja kõik need sõnad, mis ma eelmise laulukese alla kirjutasin. peale selle, et preili Adamson on verinoor ja oskab juba olla romantiline, sest nagu ta ise enamvähem ütles, see lugu tuli armastusest kaaslase vastu, kelle ta on valinud enda kõrvale koguks eluks.  Niisiis, kõik peavad ju ometigi nõustuma, et kui oled parasjagu armunud, siis voolab ka sulest imearmsaid, jube ilusaid sõnu, mis lihtsalt poevad  hinge!

Koolilugu

Kahe aastaga kasvasid rinnad,
muutus kõnnak ja kehahoid,
aga poiss, kes ta portfelli kandis,
oli ühteviisi lontu ja loid.

Nõnda lõppes see koolilugu,
nõnda lõppeski lapsepõlv.
Tollest ajast on alles jäänud
sügav sinine taevavõlv.

Ja kui taevas mõnikord tahab,
tuleb tunniks kõik tagasi,
too, tüdruk, too lõhn, üks tunne -
kõik, mis maha magasin.

- Juhan Viiding

Vanaaegne romantik. Kindlasti ei kuulu ta minu lemmikutepatta, kuid häid teoseid temalt leiab. Näiteks nagu see siin - omamoodi köitev ja hästi, aga jällegi lihtsalt kirjutatud. Tohutlt kaunis ja armas ja ilus ja romantisine luule. 

Killukesi

Olgu pealegi teistel elu
ja minul unistus elust,
elu on seegi. Kuigi imelik. / T. Õnnepalu

~*~

Võib-olla, et kotkas
on arenend konnast,
ja tiikides krooksuvad
muistsed madonnad. / B. Alver

~*~

Kui Sa lähed meelest,
tekib meelde suur vaikus,
tühi koht, kus talve valget udu,
pidulikult varjab päikest
lumistel põldudel
kahel pool maanteed.
Olen väga rahulik,
kui Sa lähed meelest. / T. Õnnepalu

~*~

See tüdruk ei tule enam, ta teiseks on saanud.

Puuks või kiviks või tuuleks või kust mina tean. 

Aga tänavanurgal on külm, tule soojenda ennast.

Must koer meile järgneb, silmis otsatu ulg. / D. Kareva

~*~
Miks küll
on puude ladvad
nii õrnad,
et suudavad kanda
üksnes päikest
ja kui
jäätunud taeva pisarad
tasa alla tilguvad
on igas piisas
unetute nutt
kui ma läheksin
kõrgemale taevast,
kas siis sealgi
on piiritus
haaran ümber
õhu kehast
ja emban
seda, mis kõikjal.

~*~

On vaja vähest,
et mõelda paljut.
On vaja paljut,
et saada vähest.

Kõigil ei vea ühtemoodi

Keemikutel on romantika. Füüsikutel on ainult hõõrdejõud.

Tsipake õnnest

Kui rääkida nüüd õnnest, siis mina olen õnnelik inimene. Ma tean, ma usun, et kõik inimesed on õnnelikud. KUI nad ise lubavad endale seda. Ma tean üht veel: et olla õnnelik peab armastama. Armastuse tunne on kõikvõimas. Kõik, mis sünnib läbi armastuse on helde ja kaunis, kõik mis ilma armastuseta, mõttetus. Peale selle on elus tähtsaid asju ju vähe. Õnn on see, kui on hommik ja sa saad öelda veel kolme asja:

  Iga ilm on hea. Ma olen terve. See siin on minu kodu.

Ongi kõik.

Ja tsipake Urmas Alenderi loomingut jällegi. Ma usun, et ka tema tundis armastuse tunnet - oli õnnelik.

Kas mäletad see 85?

Me armastus meid linnaparki viis
ja äkki ühest avatud aknast siis
kostis see viis:

See laul on nendele, kes iialgi ei kaeba,
et üksindus neil võtab hinge seest.
See laul on kõigile, kes igatsust ja vaeva
on elanud ja joonud silmaveest.
See maailm, mis on sinust väljaspool,
seest tühi on täis üksikuid,
kel ununend, mis hellitus ja hool,
nutt täitmas hinge tühikuid.
Kel üldse pole kuhugile minna,
kelt eal ei küsi keegi: "kuidas läheb sul?",
kes üksi hulgub mööda tühja linna,
et mitte minna koju, kus on vaikus nõnda hull.

Sortside laul

 
Heitkem patta küünteviha,
pöörirohtu, sappi, kõõma,
verd ja libahundi liha - 
tuli, lõõma!
 Sirge tee
 viib sihtidest mööda,
 parim leib on see,
 mida ei sööda.
   
Kõigest pahast 
keetkem tumepunast võiet:
läbipaistvad nagu vahast
näivad me mürgised õied.
    Suur on väeti,
    külm on kuum,
    meile jäeti
    asjade tuum.
    
Meie teele jäid nõiutud maailmad
ja nohused äikesed,
meile järgi kui hirmunud silmad
vahivad päikesed.

- Betti Alver 1936

Kui mind enam ei ole

Ma hoian su käsi, mu kallis
kui tuju sul nukker ja hall,
mu kingitud villases sallis
ei tundunud käre külm talv
ma korjan su üles, kui langed
ja üksinda tõusta ei saa
ei hooli, et väljas on hanged
mu juures küll sooja sa saad
Ent oled sa mõelnud või tundnud, mis saab,
kui mind enam ei ole?
kui endasse tagasi tõmbun, kui sulle mind enam ei ole.
Võib-olla sul jäävana tundun
kui meri või põline laas
või taevas, mis peakohal kumbub
kui kastetilk auramas maas.
Ent minulgi vahel on valus, kui peitma pean pisaraid
ma tean ju, et sa kergelt ei talu, mu kurbuste tagamaid
kas aimad, kui habras on niit?
mis mind sinu või eluga seob
ja jäädavalt minema siit,
mõni tunnetu helk minu viib.
Kas oled siis mõelnud või tundnud, mis saab, kui mind enam ei ole?
Kui endasse tagasi tõmbun? Kui sulle mind enam ei ole.
kui mind enam ei ole, pole sinule olemas.
Kui mind enam ei ole? pole sinu jaoks olemas. 

- Urmas Alender

Pulbrist armastus

Tungiv kobin trepikojas,
avades ust näen istumas sind.
Akna all voolavas vihmaveeojas
ümbritseb sinu simade hing.
Süstal su kõrval tühjana maas,
pupillid pisemad nööpnõelapeast.
Poed mu kaenlasse taas ja taas
ja seosetult pomised millestki heast.

Hommikuks oled sa alati läinud,
sest kainena sa mind vihkad.
Päevavalgel pole kunagi sind näind',
vaid öösiti pilves mind ihkad.
Su uimas on minulgi täita koht,
seal hoian sind halvast ja muust.
Doosist su huultele helendav vaht
tekib siis, kui unistad kuust.

Teeb minust sulle selle heroiin.
Selle, keda sa nii väga vajad.
Uim' on su elu, giljotiin.
Sääl lõppeks' lõpvad kõik rajad.

Teeb minust sulle selle heroiin.
Selle, keda sa nii väga vajad.
Uim' on su elu, giljotiin.
Sääl lõppeks' lõpvad kõik rajad.

Ärgates taas on tühi mu ase,
tühi ka rahakott mu põues.
Miks, miks taas su sisse lasen?
Miks, miks ei oota sa õues?
Paberilehel: "Anna andeks palun!"
ja ma annan ikka ja ikka,
sest tean, reaalsust sa ei talu -
Süstita ei ela päeva pikka.

- Pööloy Gläänz

Jää seisma

Jää seisma palun lühikeseks hetkeks,
siin taeva all, mis pisaratest matt,
et tundes peos su külmavõitu kätt,
ma luua võiksin kasvõi silmapetteks

Ööd soojendava muinasjutu ilma,
kus kamin täis on punakuldset sütt
ja katteks ümber pehme villast rätt,
mis varjudesse ajab sügiskülma.

Jää seisma palun lühikeseks hetkeks,
vaid viivuks siia männipuude varju,
ei vaja rohkem tänaöiseks retkeks,

Kui rabarõõsas hõõgvel kuremarju
peost suhu pistetuna linnupetteks,
küll süda lõpuks sügisega harjub.

- Liis Nahkur

Lili Marleen

Kasarmu ees väraval öisel kõnniteel
latern tookord säras, ta särab nüüdki veel.
Ja ootab, et me tema all
taas kohtuksime tänaval
kui siis, Lili Marleen.

Latern oma kaitsel me õnne pühendas,
kauni tunni maitsel me varjud ühendas.
Mis sest, et rahvas möödus meist,
me nägime vaid teineteist,
:,: mu arm Lili Marleen. :,:

Juba lahku viiski signaal meid õnneteelt,
kolm päeva kartsa siiski ei julgustand mu meelt.
Ehk küll su juurde ihkasin
ja lahkumist ma vihkasin,
mu neid Lili Marleen.

Latern sinu sammu tunneb ikka veel,
kuigi mina ammu viibin kaugel teel.
Ja ootab, et me tema all
taas kohtuksime tänaval,
mu neid Lili Marleen.

Kui sul uni laugel öisel puhkusel,
tõotan sulle kaugelt kaitsekraavist veel:
Kui igav hakkab laternal,
sind ootan jälle tema all
kui siis, Lili Marleen. 

Kindlasti lisandub siia veel suur suur hulk Vennaskonna lugusid, võite kindel olla. Kuid preagune kiindumus on just see!

Armastus on võimalik

Kui see vanapaar naeratab,

õrnas pilgus õrn pilk

Koos elatud elu

rõõmu ja vaevaga näen

Armastus on võimalik. 

Jälle on tunne ja vajadus armastuse järele. Selle eheda. Kuid mind vaevab vaid igatsus. Miks Sind ei ole, ma ei mõista. Ometi ma ju tean, et meil on olemas omaenda pisike suur armastus. Oh palun, tule, ära enam minema mine!

Vaata, ma kukun

Minu silmad on vaikusse uinunud foorid
Minu juusteks on magus ja lämmatav suits
Minu käteks on kõnnitee katkised kivid
Minu hingeks on tukslev ja veritsev linn

Vaata, ma kukun end katki
Vaata, ma kukun, kas näed?
Vaata, ma kukun teist läbi
Kas te tõesti ei kuule mu häält?

Vaata, ma kõnnin siin serval
Vaata, ma komistan pea
Kukun siit tuhandeks killuks
Kui keegi mind püüda ei tea

Tahan süstida arutut armastust veeni
tahan hingata surmavat mürki su suult
võiksin lõhkuda kõik oma unenäod pilpaiks
võiksin jooksta kui tõbine peni kesk tuult

Palun võtke mu mõranend armastus vastu
see on üksinda taluda natuke liig
laske vihm peseb puhtaks mu unenäovärvid
las see vikerkaar kõiki meid ära siit viib

Vaata, ma kukun end katki
Vaata, ma kukun, kas näed?
Vaata, ma kukun teist läbi
Kas te tõesti ei kuule mu häält?

Vaata, ma kõnnin siin serval
Vaata, ma komistan pea
Kukun siit tuhandeks killuks
Ja keegi mind püüda ei tea
Ja keegi mind püüda ei tea 

- Mari Pokinen

Kas tõesti on võimalik, et nii noor näitsik saab kirjutada sellist muusikat?  

Hoia mind nii

Õhtune aeg, käib seina mööda

Hommiku naer ei kaigu veel

Helluse aeg on ammu möödas

koidiku kaugel, kallastel!

Valgus mu sees on siiski alles

armsamad näod on silme ees.

Hoia mind nii, et jäeksid alles

Hoia mind veel ka unedes.

koduga koduaed, varjab hella häält

kõik mis on pühades.

kaugusse kaldub laev, avab pehme hääl

siiski su poole ma teel.

Värevel leek, kui helk su silmis

soejenda mind sel halla ööl,

nägin ma sind või und näen ilmsi

hiline tund ka kell ei löö.

valgus mu sees on siiski alles

armsamad näod on silme ees.

Hoia mind nii, et jäeksid alles

Hoia mind veel ka unedes.

- Urmas Alender

Mis ma ikka öelda oskan, liigutab, läheb hinge.

Lahkujad

Tere!
Astusin korraks su
elust läbi.
Kõndisin sinu elus
kaks tänavat.
Vaatasin su kohal
taevaste tantsu.
Aevastasin su kevadet.
Veeretasin edasi kivikesi,
mille su jalad kaotasid.
Kui tuul sulle juuksed
silmile puhus,
lükkasin mina nad eest.
Mu nutsin su põsele pisara,
mille ehmatusega minema
pühkisid.
Vaatasin su elu imetlust.
Panin end hetkeks su naeratusse,
mis oli tõelisem
ja valusam.
Läksin hüvasti jätmata.
Sa nägid mind lahkumas,
viimaks pimedana,
teadjana.

Jaan Kapilinski ''Lahkujad''

Aga kõige ilusamad on veepiisad lehtedel ja õitel, veepiisad, milles peegeldub kõik: taevas tõttavate pilvedega, päike, värske, puhtaks uhutud rohelus ja vaataja ise.
Sellest, et veepiisas, kastepiisas, vihmast puulehele jäänud piisas on terve maailm.

Et olla daam, ma kannan kõrgeid kingi

Kord nädalas üks daam teeb maniküüri.
Kord aastas on ta enda vastu aus.
Sa elad minus, kuid ei maksa üüri.
Siinkohal tuleb teha mõtlik paus.
    
Daam kasutab vaid valgeid taskurätte.
Täis saladusi on ta buduaar.
Siin avaned, kuid end ei anna kätte.
Me vahel pole muud kui vikerkaar.
    
Üks daam ei kerja. Tal on kõike küllalt,
ka siis, kui tahaks valust oiata.
Et olla daam, ma vaikima pean üllalt.
Kui plahvatan, siis ette hoiatan.

- Doris Kareva - mu lemmikuid / 1978.

Must ja valge

Must ja valge
helendav ekraan,
apelsinid laual,
palavik ja klaas.
Auto peatub -
paotub uks ja sulgub taas,
vihm ei luba väljuda
pidurist saab gaas.

Huuled huultel
unes mis ei lõpe veel
ma elan endiselt
kastanialleel.

Väike tüdruk laulab
auto roolis lahti käed,
helevalge asfalt
pimedusse jääb.
Peegel
vaatan
meid ei ole enam seal,
mina ja tüdruk
keda polnud eal.
Huuled huultel
unes mis ei lõpe veel
ma elan endiselt
kastanialleel.

- Andres Aule

Vennaskond

Huuled

On, sa aimad, kained tüdrukud, malbed,
on keegi, kes taandub ja ihud on valged.
On himud ja soovid ja kohtuvad huuled,
siit aistinguid laiali kannavad tuuled.
Ja sosistab keegi ja ohkleb mu juures
siin lossis, siin saalis, siin voodis nii suures.
Kust võivad küll tulla need magusad huuled,
mis nõrguvad veinist ja vajuvad suule.
Sel viivul, kui tundmusi purskub mu seest,
ma ütlen, et koosneme peamiselt veest,
ent vaevalt sel hetkel sa üldse mind kuuled
ja vaibuvad kired ja jahtuvad huuled
ja vaibuvad kired ja jahtuvad huuled
ja vaibuvad kired ja jahtuvad huuled.

Täna jälle me joome bensiini

Maha põlegu Tallinn ja Riia
Ja las leekides hukkub Berliin
Täna jälle on meelitand siia
Uimas tüdrukud mind ja bensiin
Täna jälle ei ole siin kohti
Kus vaid sädemest ei tõuseks leek
Täna jälle on siin tuleohtlik
Täna jälle me suitsu ei tee
Täna jälle me joome bensiini
Täna jälle mul voolik on suus
Täna jälle kanister käib ringi
Täna jälle A 76
Taas kui horisont kumab siis kaagid
Ära lähevad päev koidab uus
Lähen minagi tühjad on paagid
Läbi sudu bensiinimaik suus. 

Pille-Riin

Soovin et siinsamas õues
Riietaksid lahti end
Päästad mantli hõlmad valla
Kleidinööbid lahti eest
Tulvaveega rentslist alla
Häbelikkus kaob Su seest
Tead et tahan tulla ma
Sinu tuppa sinu voodi
Sinuga koos hullama

***

Ausaltöeldes ma võiksingi vist jääda siia Vennaskonna sõnu kirjutama, sest need on niii niiii mõnusad! Just täpselt perfektselt sobivad hetkelise meeleoluga. Vihmapiisad ja soe tee ja meekook ja karmid natuke robustsed helid ja sossu suletekk ja see kõik õhtuhämaruses. Kas pole mitte paras nauding? Tule võta ka üks amps..

Seal, kus lõppeb asfalt

Meis on midagi laenatud möödunust
nagu sinul emalt kleit brokaadist.
Meil on midagi maksta homsele
nagu auto eest maksta prokaati.

Miski läbib meid nii nagu Eestimaad
läbib maantee, kus sõidame autos.
Sirged teelõigud, ristteed, käänakud –
enda leidmine, enda kaotus.

Nii su suurtes ja tõsistes silmades
nagu tagasivaatepeeglis
näen ma suviselt tolmuseid linnu, kus
meid ei olegi tundnud vist keegi.

Reas bulvareil seisavad punased
gaseeritud vee automaadid.
Bussipeatuse kuumpehmet asfalti
kontsad tikivad hommikust saadik.

Poisid-tüdrukud, õlal kott "Aeroflot",
tuubil bussides sõidavad randa.
Nagu auklikul asfaldil – unelmais
nad end lasevad rappudes kanda.

Ajalehtedest, filmidest, silmadest
silmad loodavad, otsivad miskit,
nagu otsivad tuhandeil lainetel
üksteist morsega sajad radistid.

Radaritena mõtted kompavad
kaugeid baare ja mererandu.
Aastad tulevad-lähevad otsekui
memorandumi järel memorandum.

Mis on kirjas neis märgukirjades,
mille olemasolu vaid aimad?
Me vaid teame, et meile nad määratud
ja et meie pole nende jaoks ainsad.

Poisid suudlevad tüdrukuid väravail,
poisse tüdrukud suudlevad vastu.
Koos nendega suveöö sinasse
linn kui merre Atlantis on laskund.

Aga hommikul tõusevad patjadelt
näod kui hirved sarapuupõõsaist,
näod kui Päike läbi lehtpuulatvade,
linna värvides võõrana rõõmsaks.

Poisid loevad Kafkat. Ja näitustel
kaevad kuuba või borneo graafikat.
Tõekspidamisi näitavad salaja
üksteisele nagu pornograafiat.

Meie sõidame kõigest sest eemale,
piinav-mõistmatut igatsust pettes,
valetades üha rohkem endale,
et see kõik on meil elatud ette.

Seal, seal, kuhu maantee meid kihutab,
tüütult tuttavad, samad on linnad.
Sama suits, sama leib, sama rahutus,
samad filmid, samad prinkpingul rinnad.

Aja helgusest põlend vist punaseks,
keset elu kui kuivavat rohtu, –
kas me kanname vihmade igatsust
või Maailma süttimisohtu?

Nagu avatud tõkkepuud sihivad
telemastid ja kirikud laotust.
Püsib kannul meil, silmist meid laskmata,
õhtu-Päikese tuletõrjeauto.

Ei olnd eriti pikk onju?

IT'S VENNASKOND TIME! Miskit haruldast neis sõnades on igatahes. Põhimõtteliselt erandatult kõikides Vennaskonna lugudes. Nii kaifin ja kuulan ja ümisen kaasa ja mõtlen sõnadele, rüüpan teed.

Lihtne on ilus

Küsisin oma kulla pisi-õekeselt, kas talle meeldib juba luule. Seepeale vastas ta lihtsalt, et jah, ilus on, läheb riimi. Tegelikult see ju ongi nii lihtne. Ilus. Ja läheb riimi. See ongi ilus. 

Nooruse aeg

Aeg antud naerda, aeg antud nutta,
aeg antud pisaraid pühkida.
Aeg seatud elada, aeg seatud surra,
aeg musta mulla all magada.

Kuid mis on nooruse aeg ?

Ei ole see paastuda, ei ole see paluda,
ei vaimu närides närtsida :
see aeg on õitseda, aeg õnne maitseda —
ja armsa kaela ümber hakata.

Oma saar

 Ma sõuan merel ja sõuan,
    üht saart mina otsin sääl.
Seda kaua ju otsinud olen
    laia lageda mere pääl.

Mõnd saart on määratus meres,
    mõnd sadamat vilusat.
Oma saart aga mina ei leia,
    oma unistust ilusat.

Ma sõuan merel — ja hõljun
    ja lained hõljuvad ka,
kõrgel kiiguvad, liiguvad pilved —
    oma saart aga otsin ma.

- Gustav Suits

Kaks hetkelist lemmikut Suitsu loomingust. ''Oma saar'' on lihtsalt imeliselt kerge, kaunis. Raske sõnadesse panna, mis mind siin võlub. Lihtsus? Igavene lihtsuse ilu.. 

B.A. 1936

Aasta 

M ä r t s, kaame kooripoiss! Su vaadet
ei suuda elustada Botticelli,
sest keset viiulite hellitavat saadet
sa kuuled kähisevaid leinakelli.

Poeetiline j u u n i! Lame nagu taleer
on su värss ja triviaalne peenus.
Ent sind, s e p t e m b e r, geniaalne maaler,
last imetades troonib lihav Veenus.

D e t s e m b e r, vana sõdur! Külmas seeginurgas
su jäme nina punab nagu magun, - 
kuid siiski, purjus puujalg, on see urgas
täis aimusi kui sõttasõitev vagun!

*

Halvad naised

Halvad naised - neid tunda võib kaugelt,
neid reedab eriline atmosfäär.
Nende pilgus, mis sätendab raugelt,
luurab miski võitmatu, külm ja väär.

Nad on kui salved, täis mürgist lõikust,
valmis neelama kõike, mis tuksuv ja soe,
nende aplad suud, mis ei tunne võikust,
joovad tühjaks iga elava koe.

Nende mõtted küpsevad võõras leegis,
neid kihutab roimale võimas sund.
Nad naeravad siidis, vanglas ja seegis,
kui raske on nende viimne tund.

Tule kui leebe tuul

Tule kui leebe tuul
tule minuga
mu kevad suur
tule kui tuli ja
sära mu teel
ole tulekuma kaugel ees
lendan sinu järel
üle maa ja vee

Saada mind varjuna teel
kaitse müürina mu
habrast meelt
tule kui tuli ja
sära mu teel
ole tulekuma kaugel ees
lendan sinu järel
üle maa ja vee

Siis, kui lootus kaob
ja klaasiks tardumas aeg
siis mu leevendajaks
saama peab su naer
mind ravitse
mind hoia sa
ole valgus teel
soe tuuleiil
mu kõrval oo...
mind hoia sa oo...
mind hoia nüüd oo...
mind hoia sa.

- Henry Laks

Öö võlu

Nii suur isu on maitsta suurt kodulinna suve. Või minna Pärnu randa. Kuskile peole. Mulle avaneb ilmatu salapärasus Sinu hinges. Ja siis ma võingi soovida. Soovida paljut. Tahta ja tahta hingata pimedusehõngu ja kuulata ööhelisid ja suikuda päikesetõusu kaisus unne.

Voodisse tuiguvad linnad
Silmad vaid hetkeks sa suled
Lõikuvad kõrvu ja ninna
Süttivad suurlinna tuled.

- Vennaskond

Betti Alverilt

Kui näen ja kuulen sind,
siis usun salamahti,
et noa ja kahvliga
end võtad riidest lahti. /1965

Ojake niriseb
kildudeks kliriseb
külma käes klaasina
kirrendav perv.

Kahude karrastelt
valgetelt varrastelt
libiseb laiana
mulla ja mätiku
räitsaka-rätiku
sahisev serv. /1965

Näe, tarkus jalutab tuhas,
käes väike maailma-mudel
nii heledalt selge ja puhas
kui seebikivi pudel. /1942

Tahtsin mina juua, Hulludi Hull,
kõige kõrgemal jaanikul
kõige helkjamast pudelist
kõige rõõmsamat rüübatist. /1968

Aeg,
sina kogenud kriitik,
loodud lugude lektor!
Ütle,
mis imet sa otsid? /1986

Hommikud

Keegi ei tea,
aga tegelikult mulle meeldivad hommikud
ja õhtuti ei tõmba ma kardinaid akendele,
sest mulle meeldivad
esimesed kõditavad päikesekiired.
Varjud on pikemad
ja kuuma tee aur mängleb laudlinamustreil.
Iga hommikutaevas on saladust täis,
sest kuhu need tähed,
kuhu see kuu kadus?
Puud on väga tasa
ja teed on kinni jäätan'd
ja kõik, mis oli eile,
on teise näoga.
Sammud on arad,
kui latvades udu
ja nii vaikselt voolab
ööst sulanud oja.
Mulle meeldib
hommikul,
et midagi pole teada,
sellest kõigest, mis võib tulla
enne uut hommikut.

Tuhat kaksteist

"Mul on armastusele annet

ma armastan Gerdat ja Mariannet

ma armastan teda ja tema teist

aga meie kõik koos üksteist

ma armastan siiralt ja südamest

mu jaoks pole midagi igavest

kas armastad mind või kedagi teist

seda praegu ei tea veel keegi meist

ma armastan Gerdat ja Mariannet

ja nemad üht minu võltsväljaannet

mina kord üht kord jälle teist

kuni neid saab mul tuhat kaksteist"

- Priidu Beier

Algus

Ma kirjutasin maha, liivale
Su lause, mille laine minult viis,
kui läänetaevas kuma viimane
veel hõõgus, hääbus, kustus
vaikne viis.
Ma kirjutasin maha: meie elu
on mõistmine.
Ja tõstsin silmad siis.

-Doris Kareva

Sest raske kõnelda, raske vaikida kõigest sellest, mis südames.