Tungiv kobin trepikojas,
avades ust näen istumas sind.
Akna all voolavas vihmaveeojas
ümbritseb sinu simade hing.
Süstal su kõrval tühjana maas,
pupillid pisemad nööpnõelapeast.
Poed mu kaenlasse taas ja taas
ja seosetult pomised millestki heast.
Hommikuks oled sa alati läinud,
sest kainena sa mind vihkad.
Päevavalgel pole kunagi sind näind',
vaid öösiti pilves mind ihkad.
Su uimas on minulgi täita koht,
seal hoian sind halvast ja muust.
Doosist su huultele helendav vaht
tekib siis, kui unistad kuust.
Teeb minust sulle selle heroiin.
Selle, keda sa nii väga vajad.
Uim' on su elu, giljotiin.
Sääl lõppeks' lõpvad kõik rajad.
Teeb minust sulle selle heroiin.
Selle, keda sa nii väga vajad.
Uim' on su elu, giljotiin.
Sääl lõppeks' lõpvad kõik rajad.
Ärgates taas on tühi mu ase,
tühi ka rahakott mu põues.
Miks, miks taas su sisse lasen?
Miks, miks ei oota sa õues?
Paberilehel: "Anna andeks palun!"
ja ma annan ikka ja ikka,
sest tean, reaalsust sa ei talu -
Süstita ei ela päeva pikka.
avades ust näen istumas sind.
Akna all voolavas vihmaveeojas
ümbritseb sinu simade hing.
Süstal su kõrval tühjana maas,
pupillid pisemad nööpnõelapeast.
Poed mu kaenlasse taas ja taas
ja seosetult pomised millestki heast.
Hommikuks oled sa alati läinud,
sest kainena sa mind vihkad.
Päevavalgel pole kunagi sind näind',
vaid öösiti pilves mind ihkad.
Su uimas on minulgi täita koht,
seal hoian sind halvast ja muust.
Doosist su huultele helendav vaht
tekib siis, kui unistad kuust.
Teeb minust sulle selle heroiin.
Selle, keda sa nii väga vajad.
Uim' on su elu, giljotiin.
Sääl lõppeks' lõpvad kõik rajad.
Teeb minust sulle selle heroiin.
Selle, keda sa nii väga vajad.
Uim' on su elu, giljotiin.
Sääl lõppeks' lõpvad kõik rajad.
Ärgates taas on tühi mu ase,
tühi ka rahakott mu põues.
Miks, miks taas su sisse lasen?
Miks, miks ei oota sa õues?
Paberilehel: "Anna andeks palun!"
ja ma annan ikka ja ikka,
sest tean, reaalsust sa ei talu -
Süstita ei ela päeva pikka.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar