Luiteliivadel joostes

Luiteliivadel joostes
    tuli sinine meretuul
    ja ütles mulle:
    
    Tõeline armastus on olemas.
    Tema ongi päike tumeroheliste mändide kohal.
    Sinu kujuteldav hing on olemas.
    Tema ongi läbipaistvate tiibadega kärbes
    helerohelisel männikasvul.
    
    Aga su süda
    on vaigupisar,
    mis saja tuhande aasta eest nõrgus
    tohutus laanes
    tohutust tüvest.
    Vaigupisar, millele laskus
    läbipaistvate tiibadega kärbes,
    millele ta kinni jäi
    ja millesse ta mattus
    nagu kollasest klaasist kirstu.
    Tohutu laanega koos
    vajus see merre
    ja sai merevaiguks,
    kuni mina,
    sinine meretuul, täna hommikul
    puhusin selle kaldaliivale päikese kätte.
    
    Nüüd värisevad kärbse läbipaistvad tiivad
    päikese käes
    helerohelisel männikasvul.

*** 

Ma arvan, et võib väita, et Kross on traditsioon ja seda nii ENSV lõpukümnendite kui ka EV alguskümnendi kontekstis. Kross on nagu üldlaulupidu, ta on keskpunkt, ta on sündmus. Siinkohal on meeldiv tõdeda, et Kross pole mitte kunagi olnud nagu nn perestroika pohmelusest tekkinud Õllesummer, s.t laaberda-

misvõimalus. Kross nõuab korda. Tema juba ei vedele uimasena õllepudeli kõrval rohelisel murul.