Taevast langeb miljon pisarat. Asfalt läigib juba ammu veest. Korraks jääb kõik vait, kuulatan, ja kõik algab taas. Pilvede all tuhandes keeles heliseb vihm, kõigis me meeltes. See kaasa kui viib, ta meelitav kutse - taevas on taas avanud oma uksed.
Varsti on jälle hiirvaikus. Kui kuulatan, kostub kõrvu vaid üksikuid piisku, mis tasakesi hiiglaslikelt kastanilehtedelt maapinnale tilguvad. Sadu puhkeb taas.
Öö sirutab tiivad. Soojad on käed. Jääkülmad on piisad. Tean vaid seda, et kaugele meid veel, täna viivad märjad teed.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar