Inimkosmos
kohtume
arglikult saadan signaali teele
mu naeratus põrkub vastu su terasbarjääri
seisan toas nagu ristmikul
su silmis põleb punane tuli
*
poolel teel
teineteiseni
peatume ja pöörame tagasi
ehmunult pilgutades silmi
teise valguses
*
igatsust
annavad inimesed käest kätte nagu telliskivi
või veeämbrit
nad kardavad seda endale jätta
*
akna taga väriseb pimedus
alasti
keha katteks vaid hing
kärised enesest lahti
peidad end tervenisti tema õla taha
ripsmed plaksatavad kokku
otse hirmu piiril
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar