Sinust mõtlemine
toob mu näole naeratuse.
Viimasel ajal
naeratan järjest tihemini.
Eriti lahkudes.
Eriti oodates.
Et kui näeksid,
siis teaksid
"Sa olid magades nii kurb."
Sest unedes on valu, mida valges endale ei luba. Ometi ei mäleta.
Miks küll
on puude ladvad
nii õrnad,
et suudavad kanda
üksnes päikest
ja kui
jäätunud taeva pisarad
tasa alla tilguvad
on igas piisas
unetute nutt.
Kui ma läheksin
kõrgemale taevast,
kas siis sealgi
on piiritus?
Haaran ümber
õhu kehast
ja emban
seda, mis kõikjal. ♥
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar